Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.
Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.
Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA…

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte – nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks. Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.
Siim Kiisler
regionaalminister

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi. Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada – kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud – korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja –valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda. Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest – sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus“ üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti. Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist – inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda. Vaadake kasvõi Tallinna – lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus – aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu – selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem. Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad – piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks. Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus – inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse. See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini – see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel. Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.
Siim Kiisler
regionaalminister
Artikkel ilmus 10. oktoobril 2011 ajalehes Postimees

Head kuulajad,

Üheskoos oleme läbi käinud ühe suurema majanduslanguse Eesti moodsas ajaloos ja oleme siiski elus ja terved.

Kiire tagasivaade numbrite keeles:

2007. aastal kasvasid omavalitsuste kulud keskmiselt 14 protsenti ja personalikulud 19 protsenti. 2008. aasta alguses ütlesin siinsamas teie ees, tsiteerin: „Majanduses on ees raskemad ajad, mis tähendab ettevaatlikumat rahadega ümberkäimist kui eelnevatel aastatel.“ Tegelikkuses aga kasvasid omavalitsuste kulud taas keskmiselt 16% ja personalikulud 20 protsenti. Kokku siis vastavalt 33 ja 42 protsenti kahe aastaga. Olukord, kuhu me 2008. aasta lõpuks olime jõudnud, ei vastanud meie riigi ega majanduse võimetele. Rääkida omavalitsuste tulude suurest langusest võrreldes 2008. aastaga ja õigustada kuluvajadust tolleaegse tasemega on sama nagu rääkida ilma jahenemisest, võttes aluseks viimaste aastate kõige palavama päeva. See oli mull.

2009. aastaks oli selge, et kriis on käes. Ütlesin tookord siinsamas, et „Ka kõige suuremad optimistid on aru saanud, et head ajad on selleks korraks möödas ja tuleb püksirihma pingutada.“ 2009. aasta omavalitsuste eelarvete täitmine näitab, et eelarved vähenesid 10 protsenti. Personalikulud vähenesid 2,5 protsenti. 2010. aastal langesid kulud veel 8 protsenti ning ka personalikulusid kärbiti 5,5 protsenti. Kokku vähenesid kulud kahe aastaga 18 protsenti ja personalikulud 8 protsenti. Palju enam kärbiti investeeringuid ja majanduskulusid.

Täna on selge, et kui 2007. ja 2008. aastal oleksime käitunud konservatiivsematena nii riigi kui omavalitsuste tasemel, oleksid 2009 ja 2010. aasta rasked otsused olnud kergemad. Kergem oli neil, kes buumiajal mõistliku ülejäägiga tegutsesid ja reserve, mitte laenukoormust kogusid. Seda nii perede, omavalitsuste kui riigi tasemel. Õppetund on, et eelarve tasakaalu ja reservide kogumise poliitikat peame senisest veelgi rangemalt ajama. Samuti pole mõtet uskuda jutte igavesest kiirest ja piirdeta kasvust, ükskõik mis argumentidega seda parasjagu õigustatakse.

Minu erakond on öelnud, et riigieelarve tsüklilise tasakaalu nõue peab olema põhiseaduses. See mõte leiab üha enam ka toetust Euroopas. Ootan huviga, millal esimene omavalitsuse volikogu kehtestab selle reegli oma põhimääruses. See oleks tark ja tulevikku vaatav samm.

MIS ON UUED VÄLJAKUTSED?

Kui vaadata numbreid, siis selle aasta jaanuaris on võrreldes möödunud aasta jaanuariga meie linnade ja valdade tulumaksu laekumised kasvanud keskmiselt 7 protsenti. Hõivatute numbrid kasvavad hoolimata igas jaanuaris toimuvast tagasilöögist ja see omakorda kasvatab maksulaekumisi. Elu hakkab tunduma taas ilus ja tulevik pilvitu. On see ikka nii? Ma väidan, et mitte päris. Mulle meenub taas aasta 2008, kui tulubaas oli absoluutses tipus. Ka siis miskipärast ei tundunud, et nüüd ongi kõik mured lahendatud. Ilmselt ei juhtu seda ka siis, kui kasvõi kogu tulumaks tänase 75% protsendi asemel omavalitsuste tulubaasi jõuaks.

Lähemas tulevikus me siiski kasvunumbreid näeme, kuid see kasv ei saa olema igal pool ühesugune. Kriis tegi osa struktuurseid muutusi meie eest. Ettevõtted ja nende järel maksumaksjad liiguvad sinna, kus parem. Mitte igale poole ei tule tagasi kadunud töökohad ja lahkunud inimesed, see on paraku nii ka näiteks meil tihti eeskujuks toodavas Soomes, kus linnastumise tempo on tunduvalt kiirem kui Eestis. Loomulikult meie tasandusfondi süsteem ei lase ühelgi omavalitsusel päris välja surra. Hädavajalikud kulud kaetakse kõigil. Küsimus on selles kui kaua me seda veel suudame teha ja mis on tänase halduskorralduse elushoidmise mõte? Küsimus on, kas sellest muutub elu kohapeal ja Eestis tervikuna paremaks. Mina ei ole selles enam nii veendunud.

Selle perioodi regionaalvaldkonna eurorahad on suuresti jaotatud ja on juba välja makstud või ootavad seda. Suuri uudiseid siin ilmselt enam tulemas ei ole.

Uued eurorahad avanevad 2014. aastal. Kui asjad jäävad suures plaanis samamoodi kui praegu, siis moodustavad järgmise perioodi regionaalvaldkonna eurorahad ca 3 kuni 5 protsenti omavalitsuste eelarvetest samal perioodil. Seega ei ole tegemist võluvitsaga, kuid siiski olulise arenguhoovaga. Minu arusaam on, et see tuleb järgmisel perioodil suunata eelkõige tugevate regionaalsete keskuste tekkeks.

Kogu arenenud maailma praktika näitab, et inimesed tahavad kolida linnadesse ja tõmbekeskustesse või nende lähedusse. Hoolimata riikide sekkumisest ja mahukatest regionaal- ja maaeluprogrammidest. See on fakt, mida me peame arvestama, mitte eitama või sellest rääkides häbelikult silmi maha lööma.

Avatud maailmas peame me tegema karme valikuid selles osas, kuhu ja kuidas kontsentreerida regionaalne majandus, kuidas ta siduda regionaalsete haridus- ja kompetentsikeskustega, transpordivõrkudega jne. Tegelikult räägime me siin Eesti väikelinnade saatusest, millest omakorda sõltub nende tagamaade saatus.

Teisest küljest peame me mõistma, et linnaregioonidel, eelkõige Tallinna ja Tartut ümbritseval eluruumil ja sealsetel omavalitsustel on omad tõsised probleemid, mis on täiesti teised kui Piirisaarel või Ruhnus või Tõstamaal. Me peame tegelema nii riigi kui omavalitsuste poolt vaadatuna täiesti uute teemadega. Ma ei ole kindel, et meie omavalitsussüsteem on selleks valmis ja sobilik.

STRUKTUURSED REFORMID ON JÄTKUVALT HÄDAVAJALIKUD

Struktuursete reformide asemel räägitakse meil ikka vabatahtlikust koostööst ja ühinemisest ja teenusstandarditest, mis ilmselt ise peaksid kõik mured lahendama.

Standarditest rääkijad kujutavad ilmselt ette, et kui kehtestada omavalitsuste teenustele uued ja kõrged standardid, siis tekib võluväel ka raha, mida saab kulutada ja inimesed, kes hakkavad neid täitma. See ei ole reaalne. Me peame toime tulema selle raha ja nende inimestega, kes meil riigisektoris täna töötavad. Lisajõudusid ei ole kuskilt tulemas. Meil jääb töökäsi vähemaks, mitte ei tule juurde. Me peame õppima oma inimesi paremini kasutama ja tegema selleks ka valusaid otsuseid.

1997. aastal tulid ka Briti Leiboristid võimule loosungiga, et loevad standardid, mitte struktuurid. Nad rääkisid haridusest, tervishoiust ja ka avalikest teenustest laiemalt. Nende retoorika oli, et unustame keerulised struktuursed reformid. Loevad tulemused ehk siis teenused ja neid tuleb parandada. Ja selleks tuleb kehtestada standardid nendelesamadele tulemustele ja samuti tuleb süsteemi raha juurde pumbata. Poliitiliselt oli see tark retoorika. Inimestele meeldivad reformid enamasti siis, kui need ei puuduta neid endid. Paremad teenused ja kõrgemad standardid meeldivad aga kõigile. Ekspeaminister Tony Blair kirjutab oma valitsemiskogemustest rääkivas raamatus, et võimule tulles saadi kiiresti aru sellest, et just struktuurid defineerivad selle, millised on tulemused. Ja ilma struktuursete reformideta ei parane ka tulemused. Kus need tegemata jäid, ei aidanud ka kulude mitmekordistamine.

Kahjuks ei saada Eestis sellest tihti aru. Minu jaoks oli siin kõige iseloomulikum ajalehe Postimees otsus jätta toimunud erakondade regionaaldebatist välja haldusreformiga seonduv.

Kuid kolm aastat regionaalministri ametis on mind lõplikult veennud, et mingit muud võimalust meil kahjuks ei ole. Koostöö sellisel kujul nagu sellest unistatakse ei hakka kunagi toimima, sest omavalitsuste suurus, huvid ja haldussuutlikkus on väga erinevad. Samuti ei usu ma nn sundkoostöösse. Sellise süsteemi läbimängimine võtab väga palju aega – õigusaktide veelkordne läbivaatamine, ümberdisainimine, jõustamine, fine tuning jms võtavad aastaid. Kui asi ei õnnestu, on need kaotatud aastad, mida meile tagasi ei anta.

Ühe alternatiivina on pakutud erinevaid teise tasandi omavalitsusvorme, koos delegeeritud või otsevalitavate esinduskogudega. Olen veendunud, et Eesti-sarnases väikeriigis on see liialt bürokraatlik ja kulukas lahendus. See pigem suurendab kulusid bürokraatiale, sest tekitab täiendavaid vaidlusi eri haldustasandite vahel.

Eelpooltoodud põhjustel näen ainsa sisuka lahendusena struktuurset reformi ehk olemasolevate omavalitsuste ülesannete säilitamist suures osas tänastega sarnastena ja samas mängijate ehk omavalitsuste hulga vähendamist ja nende suuruse ja suutlikkuse ühtlustamist.

Seejärel saab rääkida regionaalsest koostööst omavalitsuste vahel, erimudelite kohandamist suurtele linnadele ja linnaregioonidele ja kõigest muust

Üldiselt kipub nii olema, et suuri muudatusi, kus on lisaks võitjatele alati ka kaotajaid, saab teha vaid loetud kuude jooksul peale valimisi. Selles mõttes on need valimised ja see aasta ääretult oluline. Kui omavalitsuste osas ei langetata kindlaid otsuseid selle aasta jooksul, siis jäävad need taas langetamata.

Ma ei taha siin kuidagi linna ja maad, Tallinna ja muud Eestit vastandada, aga paratamatult peab tõdema, et suurte linnade elanike elu otsustamise edasilükkamine ei mõjuta. Aga Eesti väikelinnade ja maakohtade elu küll. Me ei saa ega tohi poolt Eestit maha jätta vaid seetõttu, et reformid ei ole avaliku arvamuse uuringutes populaarsed ja valitseb mingi reformiväsimus. Ja meil ei ole tulevikku vaadates raha ega võimalusi senist omavalitsuskorraldust üleval pidada.

Austatud linnade ja valdade päevade külalised,

Minu praeguses töös on need neljandad linnade valdade päevad ja ma näen et see traditsioon on elus, on tugev ja et teda on vaja.

Kasutan võimalust tänada kõiki korraldajaid. See ettevõtmine on just näide sellisest isekorralduslikust tegevusest, kus asju ise enda jaoks tehes saadakse just selline tulemus, mis kõigile osapooltele meelepärane on. Seda on näha juba siin saalis istujate arvust. Kas oleks parem, kui seda teeks näiteks ministeerium? Kindlasti mitte.

Valdade ja linnade päevade korraldamine on hea näide isekorraldussuutlikkuse ja kodanikuühiskonna toimimisest.

Igal juhul soovin ma teile põnevaid debatte, huvitavaid ettepanekuid ja vilgast seltsielu sellel vajalikul kokkutulekul.

Jõudu tööle!

Aitäh!

16.02.2011

Tere hommikust, head linna- ja vallajuhid, mu daamid ja härrad, head sõbrad.

Ilmselt on käes pika talve kõige külmem aeg.

Õnneks saab nii öelda vaid aastaaja ja ilma kohta.

Eesti majanduse hetkeseis on pigem kevade ja algava kasvuaja moodi.

Seda üteldes ei pea ma tuginema üksnes sisetundele. Meie majanduse jääaja lõpule viitavad Maksuameti värskemad andmed, mille järgi on laekumised riigi ja kohalikesse eelarvetesse praegu suuremad kui eelmise aasta alguses.

Teie teate minust paremini, kas ränk säästuaeg lisas uut hoogu ja mõtet pikalt vinduvasse haldusterritoriaalse reformi ideesse või kulus kogu tähelepanu ellu jäämisele.

Kui keset eelarveaastat tuleb teade, et valla rahalised võimalused on kavandatust palju väiksemad, on see igal juhul halb uudis.

Maksulaekumiste taastudes ja paranedes tuleb omavalitsustel kindlasti kaaluda, kas Eesti valitsusega peetavate kõneluste teravik tuleb suunata kunagise olukorra taastamisele. See tähendab, et sihiks tuleb seada omavalitsustele eraldatava tulumaksuosa ennistamine.

Või on aeg uueks alguseks, riigi ja kohaliku võimu kohustuste ja võimaluste rahulikuks revisjoniks.

Üks on kindel – hiljutine buumiaeg ei tule tagasi. Ei riigile ega ka omavalitsusele.

Mu daamid ja härrad.

Ma võin üksnes aimata neid pingutusi ja loobumiste valu, mida ränk majanduskriis Eesti omavalitsustele tähendas. Ma tänan teid, et pidasite raskustele vastu.

Aga selle kõrval on mul kahju, et haldusreformi vajalikkus pole leidnud väärilist kohta valimisteks valmistuvate erakondade platvormides. Seepärast pole sellest teemast peaaegu üldse kuulda ka käimasolevas valimiskampaanias.

Me teame, miks see on nii. Selle teemaga sisuline tegelemine ja tõele näkku vaatamine valimispäeval hääli juurde ei too. Pigem võtab vähemaks. Ja mitte seetõttu, et valdade liitmine võiks olla ebapopulaarne kohalike juhtide hulgas, kellest osa peaksid jätma hüvasti vallavanema või vallavolikogu liikme kohaga.

Mulle tundub, et halduskorralduse kohendamisest ei taheta rääkida põhjusel, et see jutt on olemuslikult negatiivse tooniga. Sellest on harjutud rääkima loobumiste ja kaotuste võtmes. Et rahvas jääks ilma oma vallast, oma linnast, tükikesest oma identiteedist.

Me pole osanud haldusreformist rääkida võitude keeles. Ja siin on süüd kõigil, kellele rahvas on usaldanud elu edendamise Eestis. Väikese valla volikogu liikmega alustades ja presidendiga lõpetades.

Vajadus halduskorralduse kohendamise järele peaks olema ilmne. Avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet sõltub Eestis otseselt sellest, kus inimene elab. Ja see, mu daamid ja härrad, on vastuolus Eesti põhiseaduse mõtte ja kindlasti ka sisuga.

Ma ei lasku detailidesse, teie teate neid paremini. Loodan vaid, et pärast seda, kui valijad on 6. märtsil oma sõna öelnud, leiab uus Riigikogu koosseis ja uus valitsus meelekindlust viia lõpuni möödapääsmatu töö, millest viimased kümmekond ja enamgi aastat on vahelduva eduga vaid räägitud.

II

Teine suur teema, millest omavalitsustega seoses on viimastel aastatel kahetsusväärselt palju juttu olnud, puudutab korruptsiooni.

Meil tuleb mõista, et kohaliku võimu juht, ametnik ja volikogu liige peab ametialase tööga hakkama saamise kõrval pakkuma ka moraalset eeskuju. Ta on võimu visiitkaart. Kui võimu pale on puhas, siis suurendab see kodanike usku oma riiki.

Ma ei pea silmas vaid neid juhtumeid, kus kohaliku võimu ametnikku süüdistatakse altkäemaksu või pistise võtmises. Ka omavalitsuse vahendite kasutamine erakonna valimiskampaania hüvanguks on vargus, võimu ja ameti kuritarvitamine.

Ma ei taha üldistada. Eesti on nii palju saavutanud ka põhjusel, et meil on üldjoontes aus ja läbipaistev kohalik võim. Ärgem laskem siis üksikutel ebaausatel inimestel üldpilti rikkuda ja kaitseme oma ametiau.

III

Mu daamid ja härrad.

Ma tean, et teil on palju teemasid, mis muret teevad ja kus lahendused on hetkel veel ebaselged. Lund tuleb koristada ja teid lahti hoida ka siis, kui selleks ette nähtud raha on otsakorral või juba ära kulunud.

Koolikorralduse mõistlik ümbertegemine gümnaasiumiõppe tasemel on uude seadusesse sisse kirjutatud, kuid omavalitsustes ja maakondades veel lõpuni otsustamata. Ka selle tööga ei kannata oodata.

Kõik see on meie kaaskodanikele väga oluline. Ja mulle tundub, et nad sageli ei tea ja neid ka ei huvita see, kes täpselt mingi töö eest vastutab ja kes mida korraldab. Nad ei peagi seda teadma. Ja nad ei saagi seda teada, kui tee on lahti aetud ja lapsele on kõikjal Eestis tagatud nüüdisaegne hea keskharidus.

Et see nii oleks, peab riigi ja kohaliku võimu töö klappima. Kui see ei klapi, siis inimesed lahkuvad. Maalt linna ja linnast välismaale. Sinna, kus rahva põhivajadustega osatakse tegelda. Sinna, kus eri tasandi võimude koostöö toimib.

Usun siiralt, et ka Eesti on selline riik, kus kodanikud saavad olulistele küsimustele mõistlikke vastuseid. Jõudu selleks meile kõigile ja head mõttevahetust.

Having soft-pedalled reform after joining the European Union, the Baltics now have to make up for lost time, in a climate where they are perilously exposed to the global downturn.
…
But overdue reforms such as simplifying local government in Estonia are still on hold.

The Economist: Still afloat in the Baltic, just
Apr 8th 2009

Eelmises Eesti Kirikus oli kena kaart omaaegsetest kihelkondadest, mille piiridega arvestamise üle haldusreformi ettevalmistamise käigus on korduvalt arutletud. Samas oli ka endise Viimsi vallavanema artikkel, milles kõrvutatakse vallamaja kirikuga. See ei ole kuigi arukas kõrvutus. Kirikukihelkonnad kujunesid ajalooliselt kirikute ja kalmistute kui pühaduse väärtuste kandjate ümber. Kohalik omavalitsus loodi valitsemise vahendina ning peab muutuma üha enam teenuste osutajaks.

Pärnu Postimees, arvamus, Jaanus Männik , Are vallavanem Rahvaliidu aseesimees  Kas me suudame kriisiajal mõistlikult toimida?

Hando Runnel kirjutas hiljuti Postimehes: “Meie uue riigi põhiprobleem ja põhikonflikt on selles, mis on tähtsam, kas inimene koos oma tööga või raha … Kui majandusliku kokkuhoiu eesmärgil võtame inimestelt ära nende vallad, nende kodud, teeme algkooli aritmeetika tasemel regionaalreformi, hävitame enne olnu, liidame nad uuteks üksusteks – siis mis see on? Ma unistan, et Eestis leiduks jõud, kes võtaks selle kava ja heidaks mitte prügikasti, vaid … okupatsioonide muuseumi.”
Maailmamajanduse kriisiga on Eestisse jõudnud ränk majanduslangus, raskeim pärast 1990. aastate alguse okupatsioonireþiimi kokkuvarisemist ja taasiseseisvumist.

Tundub siiski, et oleme riigi taastamise rasked ja tavakodanikule ülekohtused aastad 1990-1994 kiiresti unustanud. Milleni praegu langeme, kas 1994., 1999. või 2007. aasta tasemele? Kas meie SKT langeb 70 protsendilt Euroopa Liidu keskmisest 50 või 30 protsendini? Kui suureks kasvab tööpuudus, kas töötutele jätkub abiraha, haiglatel raviraha ja pensionikassal pensionideks? Kas ja kui palju valdu ja linnu pankrotistub, millal pöördub majandus uuesti tõusule? Kõike seda pole praegu võimalik usutavalt ennustada.

Võrumaa Teataja, kommentaar, Vaiko Tigane, Võru linnakodanik Haldusreformiga seotud hirmudest ja ootustest 

Regionaalminister Siim Kiisler Foto: Postimees/Scanpix

Postimees Online, uudis, Hanneli Rudi  Reform nõuab Kiislerilt külanõukogudeplaani asemel uut kava

Reformierakond soovib haldusreformi eesmärgi selget sõnastamist ja nõuab uut haldusreformi kava, mis sobiks

On väga kahetsusväärne, et haldusreformi vajaduse ilmestamiseks tõi Võru maavanem Ülo Tulik („Ülo Tulik: haldusreform on möödapääsmatu”, 17. märtsi VT) negatiivse näitena Meremäe vallas läbi viidud ehitustööde riigihanke, mis on tunnis­tatud edukaks ning tehtud seadusest lähtudes.

Kuigi regionaalminister Siim Valmar Kiisleril ei õnnestunud oma kiirele ja radikaalsele haldusreformile koalitsioonipartneritelt toetust leida, loodab ta siiski, et on suutnud jää liikuma panna.

Põhjarannik, juhtkiri Kehv aeg paneb tegutsema

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler oli sel nädalal tuuril maakonnalehtedes, kus ta püüdis selgitada tema poolt väljakäidud haldusreformi häid külgi.

Virumaa Teataja, juhtkiri Reformipelglik reformierakond

Nüüd võime enam-vähem kindlad olla, et lahkarvamuste poolest tuntud praegune valitsuskoalitsioon ei suuda pikalt oodatud haldusreformi sellel aastal teoks teha.
Kindlasti leidub neid, kes plaksutavad reformi venitamise peale käsi, teine osa aga võtab seda valulisemalt.

Kui aasta tagasi regionaalministri koha vastu võtnud Isamaa ja Respublica Liidu poliitik Siim-Valmar Kiisler mõne nädala eest uue kava lauale pani, tundus see paljudele ootamatult radikaalne, teised nimetasid seda aga juba rajoonide ajal läbiproovitud variandiks. Kolmas osa arvas, et olgu või niisugune, peaasi on, et midagi tehakse.

Eestis on haldusreformi kontekstis ajakohane ka kohalike omavalitsuste suurus. Kindlasti tekib küsimus, kui eriline on Eesti seis, kas sellised probleemid ja arutelud toimuvad ka mujal?

Küsimus suurusest on kõikjal õhus

Esiteks, ehkki paljud Euroopa riigid on uhked oma Napoleoni või veelgi varasemast ajast pärineva halduskorralduse üle, ei tähenda see enamasti rahulolu kehtiva status quo´ga. Ühiskond muutub pidevalt ja seoses sellega ka nõuded ja ootused avaliku sektori rolli ja teenuste osas. Osalt naljaga, osalt tõsiselt võib öelda, et kõigil valitsusametnike rahvusvahelistel halduskorralduse teemalistel kohtumistel räägitakse vajadusest  kohalikke omavalitsusi suuremaks ühendada. Teistpidi avaldatakse kõigil omavalitsuste esindajate kohtumistel muret või rahulolematust valitsuse taoliste kavade üle.

Valitsuse esindajad jõuavad kohtumistel praktiliselt alati ühisele tõdemusele: rahvaarvult suuremad kohalikud omavalitsused on ühtlasi tugevamad, saades oma ülesannetega paremini ja iseseisvamalt hakkama. Suuremate omavalitsusteni jõudmiseks tuleb mingi perioodi vältel kuni kindlaksmääratud tähtajani maksimaalselt toetada vabatahtlikke ühinemisi, seejärel valmistada ette ja viia muutused läbi riigi initsiatiivil. Igal juhul on küsimus kohaliku omavalitsuse nö parajast suurusest pidevalt õhus.

Heade mõtete mujalt otsimise puhul on alati oluline meeles pidada, et võrrelda saab võrreldavat. Arvestada tuleb muuhulgas eri maade rahvaarvu,  omavalitsuse territooriumi ja rahvaarvu, eri haldustasandite olemasolu (mõnes riigis on ju teatavasti ka 4-5 erinevate ülesannetega kohaliku omavalitsuse tasandit), ülesannete sisulist jaotust erinevate haldustasandite vahel, rahastamissüsteemi, aga ka looduslike eripärasid. Paljud teoreetilised ja praktilised uuringud hoiatavad, et standardset optimaalset, kõigile sobivat suurust ei ole. Ühel omavalitsusel võib olla lai pädevus ühes valdkonnas, olematu teises.

Euroopa Nõukogu ühes kokkuvõtvas raportis Euroopa omavalitsuste suuruse kohta leiti, et eksisteerib üks kindel suurus: väikestel omavalitsustel on enamasti väga vähe finantsilist vabadust (kui üldse) tulenevalt madalast sissetulekust ja kõrgetest üldkuludest.  Rõhutatakse, et suuremad omavalitsused on eelduseks tegelikule KOV autonoomiale ehk enesekorraldusega hakkamasaamisele ning ka paremale KOV-de omavahelisele koostööle. 

Niisiis, kui väidetakse, et Eesti kohalikud omavalitsused on liiga väikesed, siis – väikesed milleks? Eesti omavalitsussüsteemi taastamisel ja arendamisel on eeskujuks Põhjala mudel: kohalikul võimul lasub lõviosa avalike teenuste korraldusest ning selleks on neil laialdased õigused, aga ka kohustused.  Seega tasub vaadata lähedale.

Mida teevad naabrid?

Suurimad ümberkorraldused on toimumas Soomes ja Taanis.

Taanis on lõpule jõudnud Euroopa viimaste aastate ulatuslikem haldusreform. Senise 271 kohaliku omavalitsuse asemel on nüüd 98. Regionaalsed omavalitsused senisel kujul kaotati, nende ülesanded jaotati riigi ja omavalitsuste vahel. (Suur osa, ehkki mitte kõik, puudutas tervishoiuteenuseid). Regioonide arvu vähendati neljateistkümnelt viiele. Lisaks ühendamistele-vähendamistele jagati ümber ülesanded tasandite vahel ning reformiti rahastamissüsteemi. Taanis on rahvastikutihedus väga kõrge, mis selgitab Euroopas erandlikku valikut: omavalitsuse rahvaarvu suuruse eesmärgiks seati 30 000 inimest! Teatud juhtudel on lubatud väiksemad omavalitsused (20 000).

Volikogude liikmete arv vähenes kokku poole võrra. Enamik ülesandeid läks kohalikule tasandile ning Taani valitsuse argumendiks oli, et ülesannete eest peab olema üks vastutaja – suur ja tugev KOV. Reformi eesmärk oli saavutada selge ja üheselt mõistetav avaliku halduse süsteem, avaliku sektori kulude optimeerimine ja kodanikukeskne teenuste osutamine. Kaotada sooviti ebamäärased ülesannete jaotused erinevate üksuste vahel. Valitsuse tegutsemisele eelnes nn vabatahtlik periood, mille jooksul kõik omavalitsused esitasid kava, kuidas kavatsevad tagada teenuste osutamise pikaajalise jätkusuutlikkuse.

Soomes mindi samuti reformi teed, ehkki kohalike omavalitsuste otsustusvabadus on jäetud oluliselt suuremaks. Analüüsid ja pikaajalised prognoosid (kuni 2020) näitasid, et Soome heaolumudel ei ole jätkusuutlik. Soomes on Euroopa riikidest kõige kiiremini vananev rahvastik. Demograafiline situatsioon – vananemine, sündide vähenemine, noorte väljaränne maalt ning kõigest sellest tingitud töö- ja tööjõupuudus muudab tulevikus oluliselt avalike teenuste struktuuri (koolide sulgemine, üha suurenev sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osakaal vananevale rahvastikule). Omavalitsuste kulud kasvavad pidevalt (hinnanguliselt 5% aastas, rahvastik vananeb jne). Jätkub elanike koondumine tõmbekeskustesse. Tööjõupuudus tähendab muuhulgas ka seda, et ei jätku kvalifitseeritud ametnikke (suureks probleemiks on ka omavalitsusametnike pensionileminek). Probleeme leiti ka koostöö korralduses – mitmekümned kuni mitmesajad omavahelised lepingud olid muutunud keeruliseks suhterägastikuks, kus puudus selgus ja mõnikord ka vastutus.

Ehkki soomlased on alati rõhutanud kohalike omavalitsuste tahte eelistamist valitsuselt tulenevate otsuste ees, valitses ühiskonnas laiaulatuslik konsensus, et olemasolevad KOV üksused ei oleks suutnud – eriti tulevikus – piisaval tasemel teenust pakkuda. Mõõdupuuks olid Soomes hästi mõõdetud KOV põhiteenused – teenused, mis puudutavad suurt osa inimestest igapäevaselt ning mille puudumine mõjutaks nende elu otseselt.

2005. aastal alustas regionaalminister valitsuse otsusega ettevalmistusi, planeerimisprotsess kestis ca 1 aasta. 2008. aasta lõpus toimusid kohalikud valimised juba 415 asemel 348-sse volikogusse ning käesoleva aasta algusest toimub töö uutes kohaliku omavalitsuse üksustes. Ülejäänud omavalitsusüksused sõlmivad siduvad koostöölepped teatud teenuste osutamiseks nn koostööpiirkondades (min 20 000 elanikku). Kokku on lepitud ka mõned erandlikud piirkonnad (nt väikesaared). Ühinemised jätkuvad ka 2010 ja 2011. Erinevalt Taanist jäi omavalitsustele väga suur valiku- ja otsustusvabadus, osaliselt juhtis protsessi omavalitsusliit. Iga kohalik omavalitsus pidi valitsusele esitama kava, kuidas oma arengut edaspidi juhtida plaanib ja kuidas tagab oma ülesannete täitmise:

1) rahvastikuprognoosi ja teenuste vajaduse analüüsi aastateks 2015 ja 2025,

2) plaani, kuidas kavatsevad uues seaduses toodud kriteeriume rakendada;

3) KOV finantsplaani,

4) teenustevõrgustiku raporti,

5) KOV ülesannete täitmise ja arenguvõime- ning personalivastavuse analüüsi.

Alustatud on reformi mõju järelhindamisega, mida viivad läbi paralleelselt valitsus, omavalitsusliit ja ülikoolid.

Rootsis ja Norras on aastaid räägitud regionaalse tasandi ümberkorralduste vajadusest, kuid konsensust ei ole pärast pikki arutelusid leitud. Nordregio uuringukeskuse raporti kohaselt peitub Taani-Soome arengute erinevus Norrast-Rootsist ümberkorraldustele lähenemise viisis: ühelt poolt valitsuse kindel plaan ja vastavalt ka kindel tegutsemine kindla tegevus- ja ajakava alusel, teiselt poolt töötamine laiapõhjaliste komisjonide põhimõttel eesmärgiga jõuda kõigepealt lahenduste osas kokkuleppele ja siis alustada tegutsemist.  

Läti on meile lähedastest riikidest kõige sarnasema stardipositsiooniga, mis puudutab kohaliku omavalitsuse lähiajalugu ja -arenguid. Lätis heaks kiidetud reformi tulemusel väheneb kohalike omavalitsuste arv selle aastal valimiste järgselt peaaegu 5 korda: kui 517 asemel 118. Reformi tulemusena ei ole Lätis enam ühtegi alla 2000 elanikuga omavalitsusüksust (võrdluseks: Eestis on neid praegu üle poole koguarvust).

Leedu olukord on natuke teine algusest peale: pärast iseseisvuse taastamist muudeti omavalitsusteks toonased suured rajoonid (meil külanõukogud). Nii ongi Leedus 60 kohalikku omavalitsust, millest väikseimas on üle 20 000 elaniku. Kavas on suurendada osavaldade õigusi.

Mida tasuks õppida?

Meil on naabritega head suhted. Nii kohalikel omavalitsustel, riigi kui erakondade esindajatel on praegu hõlbus oma Põhjala ja Balti kolleegidega kohtuda ja kogemusi vahetada. Oma eripära tuleb meeles pidada, kuid küsimustes, mis puudutavad asjade läbiviimise viisi ja argumente, ei ole tingimata vaja jalgratast leiutada. Enamik meilegi tuttavaid poolt- ja vastuargumente, müüte ja hirme on seal läbi arutatud ja kaalutud. 

Lõpetuseks mõned üldistused Soome ja Taani reformide põhjal:

o Tugeva analüütilise tausta olemasolu nii reformile eelnevalt kui kogu reformi läbiviimise käigus. Soomes jälgitakse KOV võimet põhiteenuste osutamisel pidevalt. Taanis valmistasid teadlased ette mahuka raporti soovitustega. Erinevalt teistest Skandinaavia riikidest ei sumbutud siiski lõpututesse arueludesse – pärast põhiandmete kokkusaamist on planeerimis- ja otsuseprotsess olnud kiire.

o  Reformi on läbi viidud kui projekti, millel on kindel algus ja lõpp, eesmärk, vastutajad, tegijad, kontroll ja eelarve.

o  Üks asi viib teiseni ehk reformi ettevalmistuse või järelhindamise käigus on tihti leitud, et territoriaalne aspekt on vaid üks element vajaminevast paketist: lahendada on vaja ülesannete jaotuse, rahastamise jm küsimused. Näiteks Soomes alustati paralleelselt regionaalse tasandi reformi.

o  Omavalitsusi on kogu protsessi jooksul maksimaalselt kaasatud. Protsessi üldraamistikku juhib ja lõppotsused teeb riik. Rõhutatakse, et reformi tulemusena avaneb just kohalikele omavalitsustele mitmeid uusi (arengu-)võimalusi.

o  Ja last but not least: Muutuste vajaduses on ühiskonnas jõutud kokkuleppele. Näiteks Taanis ja Soomes ei olnud algselt konsensust lahenduse käigus, küll aga selles, et „midagi tuleb teha”. Ülejäänu oli arutelude ja kokkulepete küsimus.