Kiisler: Haldusreformi kolm põhiküsimust

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks – kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk – elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.
Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.
Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.
Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA…

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte – nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks. Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.
Siim Kiisler
regionaalminister

Kiisler: Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada. Ja kui sõnal on eesliide „regionaal“, toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi. Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada – kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud – korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja –valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda. Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest – sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus“ üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti. Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist – inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda. Vaadake kasvõi Tallinna – lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus – aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu – selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem. Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad – piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks. Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus – inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse. See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini – see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel. Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.
Siim Kiisler
regionaalminister
Artikkel ilmus 10. oktoobril 2011 ajalehes Postimees

Kiisler: terendab võimalus langetada omavalitsuste osas kindlaid otsuseid

Regionaalminister Siim Kiisleri avakõne VII Linnade ja valdade päeval (16.02. 2011)

Head kuulajad,

Üheskoos oleme läbi käinud ühe suurema majanduslanguse Eesti moodsas ajaloos ja oleme siiski elus ja terved.

Kiire tagasivaade numbrite keeles:

2007. aastal kasvasid omavalitsuste kulud keskmiselt 14 protsenti ja personalikulud 19 protsenti. 2008. aasta alguses ütlesin siinsamas teie ees, tsiteerin: „Majanduses on ees raskemad ajad, mis tähendab ettevaatlikumat rahadega ümberkäimist kui eelnevatel aastatel.“ Tegelikkuses aga kasvasid omavalitsuste kulud taas keskmiselt 16% ja personalikulud 20 protsenti. Kokku siis vastavalt 33 ja 42 protsenti kahe aastaga. Olukord, kuhu me 2008. aasta lõpuks olime jõudnud, ei vastanud meie riigi ega majanduse võimetele. Rääkida omavalitsuste tulude suurest langusest võrreldes 2008. aastaga ja õigustada kuluvajadust tolleaegse tasemega on sama nagu rääkida ilma jahenemisest, võttes aluseks viimaste aastate kõige palavama päeva. See oli mull.

2009. aastaks oli selge, et kriis on käes. Ütlesin tookord siinsamas, et „Ka kõige suuremad optimistid on aru saanud, et head ajad on selleks korraks möödas ja tuleb püksirihma pingutada.“ 2009. aasta omavalitsuste eelarvete täitmine näitab, et eelarved vähenesid 10 protsenti. Personalikulud vähenesid 2,5 protsenti. 2010. aastal langesid kulud veel 8 protsenti ning ka personalikulusid kärbiti 5,5 protsenti. Kokku vähenesid kulud kahe aastaga 18 protsenti ja personalikulud 8 protsenti. Palju enam kärbiti investeeringuid ja majanduskulusid.

Täna on selge, et kui 2007. ja 2008. aastal oleksime käitunud konservatiivsematena nii riigi kui omavalitsuste tasemel, oleksid 2009 ja 2010. aasta rasked otsused olnud kergemad. Kergem oli neil, kes buumiajal mõistliku ülejäägiga tegutsesid ja reserve, mitte laenukoormust kogusid. Seda nii perede, omavalitsuste kui riigi tasemel. Õppetund on, et eelarve tasakaalu ja reservide kogumise poliitikat peame senisest veelgi rangemalt ajama. Samuti pole mõtet uskuda jutte igavesest kiirest ja piirdeta kasvust, ükskõik mis argumentidega seda parasjagu õigustatakse.

Minu erakond on öelnud, et riigieelarve tsüklilise tasakaalu nõue peab olema põhiseaduses. See mõte leiab üha enam ka toetust Euroopas. Ootan huviga, millal esimene omavalitsuse volikogu kehtestab selle reegli oma põhimääruses. See oleks tark ja tulevikku vaatav samm.

MIS ON UUED VÄLJAKUTSED?

Kui vaadata numbreid, siis selle aasta jaanuaris on võrreldes möödunud aasta jaanuariga meie linnade ja valdade tulumaksu laekumised kasvanud keskmiselt 7 protsenti. Hõivatute numbrid kasvavad hoolimata igas jaanuaris toimuvast tagasilöögist ja see omakorda kasvatab maksulaekumisi. Elu hakkab tunduma taas ilus ja tulevik pilvitu. On see ikka nii? Ma väidan, et mitte päris. Mulle meenub taas aasta 2008, kui tulubaas oli absoluutses tipus. Ka siis miskipärast ei tundunud, et nüüd ongi kõik mured lahendatud. Ilmselt ei juhtu seda ka siis, kui kasvõi kogu tulumaks tänase 75% protsendi asemel omavalitsuste tulubaasi jõuaks.

Lähemas tulevikus me siiski kasvunumbreid näeme, kuid see kasv ei saa olema igal pool ühesugune. Kriis tegi osa struktuurseid muutusi meie eest. Ettevõtted ja nende järel maksumaksjad liiguvad sinna, kus parem. Mitte igale poole ei tule tagasi kadunud töökohad ja lahkunud inimesed, see on paraku nii ka näiteks meil tihti eeskujuks toodavas Soomes, kus linnastumise tempo on tunduvalt kiirem kui Eestis. Loomulikult meie tasandusfondi süsteem ei lase ühelgi omavalitsusel päris välja surra. Hädavajalikud kulud kaetakse kõigil. Küsimus on selles kui kaua me seda veel suudame teha ja mis on tänase halduskorralduse elushoidmise mõte? Küsimus on, kas sellest muutub elu kohapeal ja Eestis tervikuna paremaks. Mina ei ole selles enam nii veendunud.

Selle perioodi regionaalvaldkonna eurorahad on suuresti jaotatud ja on juba välja makstud või ootavad seda. Suuri uudiseid siin ilmselt enam tulemas ei ole.

Uued eurorahad avanevad 2014. aastal. Kui asjad jäävad suures plaanis samamoodi kui praegu, siis moodustavad järgmise perioodi regionaalvaldkonna eurorahad ca 3 kuni 5 protsenti omavalitsuste eelarvetest samal perioodil. Seega ei ole tegemist võluvitsaga, kuid siiski olulise arenguhoovaga. Minu arusaam on, et see tuleb järgmisel perioodil suunata eelkõige tugevate regionaalsete keskuste tekkeks.

Kogu arenenud maailma praktika näitab, et inimesed tahavad kolida linnadesse ja tõmbekeskustesse või nende lähedusse. Hoolimata riikide sekkumisest ja mahukatest regionaal- ja maaeluprogrammidest. See on fakt, mida me peame arvestama, mitte eitama või sellest rääkides häbelikult silmi maha lööma.

Avatud maailmas peame me tegema karme valikuid selles osas, kuhu ja kuidas kontsentreerida regionaalne majandus, kuidas ta siduda regionaalsete haridus- ja kompetentsikeskustega, transpordivõrkudega jne. Tegelikult räägime me siin Eesti väikelinnade saatusest, millest omakorda sõltub nende tagamaade saatus.

Teisest küljest peame me mõistma, et linnaregioonidel, eelkõige Tallinna ja Tartut ümbritseval eluruumil ja sealsetel omavalitsustel on omad tõsised probleemid, mis on täiesti teised kui Piirisaarel või Ruhnus või Tõstamaal. Me peame tegelema nii riigi kui omavalitsuste poolt vaadatuna täiesti uute teemadega. Ma ei ole kindel, et meie omavalitsussüsteem on selleks valmis ja sobilik.

STRUKTUURSED REFORMID ON JÄTKUVALT HÄDAVAJALIKUD

Struktuursete reformide asemel räägitakse meil ikka vabatahtlikust koostööst ja ühinemisest ja teenusstandarditest, mis ilmselt ise peaksid kõik mured lahendama.

Standarditest rääkijad kujutavad ilmselt ette, et kui kehtestada omavalitsuste teenustele uued ja kõrged standardid, siis tekib võluväel ka raha, mida saab kulutada ja inimesed, kes hakkavad neid täitma. See ei ole reaalne. Me peame toime tulema selle raha ja nende inimestega, kes meil riigisektoris täna töötavad. Lisajõudusid ei ole kuskilt tulemas. Meil jääb töökäsi vähemaks, mitte ei tule juurde. Me peame õppima oma inimesi paremini kasutama ja tegema selleks ka valusaid otsuseid.

1997. aastal tulid ka Briti Leiboristid võimule loosungiga, et loevad standardid, mitte struktuurid. Nad rääkisid haridusest, tervishoiust ja ka avalikest teenustest laiemalt. Nende retoorika oli, et unustame keerulised struktuursed reformid. Loevad tulemused ehk siis teenused ja neid tuleb parandada. Ja selleks tuleb kehtestada standardid nendelesamadele tulemustele ja samuti tuleb süsteemi raha juurde pumbata. Poliitiliselt oli see tark retoorika. Inimestele meeldivad reformid enamasti siis, kui need ei puuduta neid endid. Paremad teenused ja kõrgemad standardid meeldivad aga kõigile. Ekspeaminister Tony Blair kirjutab oma valitsemiskogemustest rääkivas raamatus, et võimule tulles saadi kiiresti aru sellest, et just struktuurid defineerivad selle, millised on tulemused. Ja ilma struktuursete reformideta ei parane ka tulemused. Kus need tegemata jäid, ei aidanud ka kulude mitmekordistamine.

Kahjuks ei saada Eestis sellest tihti aru. Minu jaoks oli siin kõige iseloomulikum ajalehe Postimees otsus jätta toimunud erakondade regionaaldebatist välja haldusreformiga seonduv.

Kuid kolm aastat regionaalministri ametis on mind lõplikult veennud, et mingit muud võimalust meil kahjuks ei ole. Koostöö sellisel kujul nagu sellest unistatakse ei hakka kunagi toimima, sest omavalitsuste suurus, huvid ja haldussuutlikkus on väga erinevad. Samuti ei usu ma nn sundkoostöösse. Sellise süsteemi läbimängimine võtab väga palju aega – õigusaktide veelkordne läbivaatamine, ümberdisainimine, jõustamine, fine tuning jms võtavad aastaid. Kui asi ei õnnestu, on need kaotatud aastad, mida meile tagasi ei anta.

Ühe alternatiivina on pakutud erinevaid teise tasandi omavalitsusvorme, koos delegeeritud või otsevalitavate esinduskogudega. Olen veendunud, et Eesti-sarnases väikeriigis on see liialt bürokraatlik ja kulukas lahendus. See pigem suurendab kulusid bürokraatiale, sest tekitab täiendavaid vaidlusi eri haldustasandite vahel.

Eelpooltoodud põhjustel näen ainsa sisuka lahendusena struktuurset reformi ehk olemasolevate omavalitsuste ülesannete säilitamist suures osas tänastega sarnastena ja samas mängijate ehk omavalitsuste hulga vähendamist ja nende suuruse ja suutlikkuse ühtlustamist.

Seejärel saab rääkida regionaalsest koostööst omavalitsuste vahel, erimudelite kohandamist suurtele linnadele ja linnaregioonidele ja kõigest muust

Üldiselt kipub nii olema, et suuri muudatusi, kus on lisaks võitjatele alati ka kaotajaid, saab teha vaid loetud kuude jooksul peale valimisi. Selles mõttes on need valimised ja see aasta ääretult oluline. Kui omavalitsuste osas ei langetata kindlaid otsuseid selle aasta jooksul, siis jäävad need taas langetamata.

Ma ei taha siin kuidagi linna ja maad, Tallinna ja muud Eestit vastandada, aga paratamatult peab tõdema, et suurte linnade elanike elu otsustamise edasilükkamine ei mõjuta. Aga Eesti väikelinnade ja maakohtade elu küll. Me ei saa ega tohi poolt Eestit maha jätta vaid seetõttu, et reformid ei ole avaliku arvamuse uuringutes populaarsed ja valitseb mingi reformiväsimus. Ja meil ei ole tulevikku vaadates raha ega võimalusi senist omavalitsuskorraldust üleval pidada.

Austatud linnade ja valdade päevade külalised,

Minu praeguses töös on need neljandad linnade valdade päevad ja ma näen et see traditsioon on elus, on tugev ja et teda on vaja.

Kasutan võimalust tänada kõiki korraldajaid. See ettevõtmine on just näide sellisest isekorralduslikust tegevusest, kus asju ise enda jaoks tehes saadakse just selline tulemus, mis kõigile osapooltele meelepärane on. Seda on näha juba siin saalis istujate arvust. Kas oleks parem, kui seda teeks näiteks ministeerium? Kindlasti mitte.

Valdade ja linnade päevade korraldamine on hea näide isekorraldussuutlikkuse ja kodanikuühiskonna toimimisest.

Igal juhul soovin ma teile põnevaid debatte, huvitavaid ettepanekuid ja vilgast seltsielu sellel vajalikul kokkutulekul.

Jõudu tööle!

Aitäh!

Ilves: vajadus halduskorralduse kohendamise järele peaks olema ilmne

Vabariigi Presidendi tervitus linnade ja valdade päeval 16. veebruaril 2011 Viru hotelli konverentsikeskuses

16.02.2011

Tere hommikust, head linna- ja vallajuhid, mu daamid ja härrad, head sõbrad.

Ilmselt on käes pika talve kõige külmem aeg.

Õnneks saab nii öelda vaid aastaaja ja ilma kohta.

Eesti majanduse hetkeseis on pigem kevade ja algava kasvuaja moodi.

Seda üteldes ei pea ma tuginema üksnes sisetundele. Meie majanduse jääaja lõpule viitavad Maksuameti värskemad andmed, mille järgi on laekumised riigi ja kohalikesse eelarvetesse praegu suuremad kui eelmise aasta alguses.

Teie teate minust paremini, kas ränk säästuaeg lisas uut hoogu ja mõtet pikalt vinduvasse haldusterritoriaalse reformi ideesse või kulus kogu tähelepanu ellu jäämisele.

Kui keset eelarveaastat tuleb teade, et valla rahalised võimalused on kavandatust palju väiksemad, on see igal juhul halb uudis.

Maksulaekumiste taastudes ja paranedes tuleb omavalitsustel kindlasti kaaluda, kas Eesti valitsusega peetavate kõneluste teravik tuleb suunata kunagise olukorra taastamisele. See tähendab, et sihiks tuleb seada omavalitsustele eraldatava tulumaksuosa ennistamine.

Või on aeg uueks alguseks, riigi ja kohaliku võimu kohustuste ja võimaluste rahulikuks revisjoniks.

Üks on kindel – hiljutine buumiaeg ei tule tagasi. Ei riigile ega ka omavalitsusele.

Mu daamid ja härrad.

Ma võin üksnes aimata neid pingutusi ja loobumiste valu, mida ränk majanduskriis Eesti omavalitsustele tähendas. Ma tänan teid, et pidasite raskustele vastu.

Aga selle kõrval on mul kahju, et haldusreformi vajalikkus pole leidnud väärilist kohta valimisteks valmistuvate erakondade platvormides. Seepärast pole sellest teemast peaaegu üldse kuulda ka käimasolevas valimiskampaanias.

Me teame, miks see on nii. Selle teemaga sisuline tegelemine ja tõele näkku vaatamine valimispäeval hääli juurde ei too. Pigem võtab vähemaks. Ja mitte seetõttu, et valdade liitmine võiks olla ebapopulaarne kohalike juhtide hulgas, kellest osa peaksid jätma hüvasti vallavanema või vallavolikogu liikme kohaga.

Mulle tundub, et halduskorralduse kohendamisest ei taheta rääkida põhjusel, et see jutt on olemuslikult negatiivse tooniga. Sellest on harjutud rääkima loobumiste ja kaotuste võtmes. Et rahvas jääks ilma oma vallast, oma linnast, tükikesest oma identiteedist.

Me pole osanud haldusreformist rääkida võitude keeles. Ja siin on süüd kõigil, kellele rahvas on usaldanud elu edendamise Eestis. Väikese valla volikogu liikmega alustades ja presidendiga lõpetades.

Vajadus halduskorralduse kohendamise järele peaks olema ilmne. Avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet sõltub Eestis otseselt sellest, kus inimene elab. Ja see, mu daamid ja härrad, on vastuolus Eesti põhiseaduse mõtte ja kindlasti ka sisuga.

Ma ei lasku detailidesse, teie teate neid paremini. Loodan vaid, et pärast seda, kui valijad on 6. märtsil oma sõna öelnud, leiab uus Riigikogu koosseis ja uus valitsus meelekindlust viia lõpuni möödapääsmatu töö, millest viimased kümmekond ja enamgi aastat on vahelduva eduga vaid räägitud.

II

Teine suur teema, millest omavalitsustega seoses on viimastel aastatel kahetsusväärselt palju juttu olnud, puudutab korruptsiooni.

Meil tuleb mõista, et kohaliku võimu juht, ametnik ja volikogu liige peab ametialase tööga hakkama saamise kõrval pakkuma ka moraalset eeskuju. Ta on võimu visiitkaart. Kui võimu pale on puhas, siis suurendab see kodanike usku oma riiki.

Ma ei pea silmas vaid neid juhtumeid, kus kohaliku võimu ametnikku süüdistatakse altkäemaksu või pistise võtmises. Ka omavalitsuse vahendite kasutamine erakonna valimiskampaania hüvanguks on vargus, võimu ja ameti kuritarvitamine.

Ma ei taha üldistada. Eesti on nii palju saavutanud ka põhjusel, et meil on üldjoontes aus ja läbipaistev kohalik võim. Ärgem laskem siis üksikutel ebaausatel inimestel üldpilti rikkuda ja kaitseme oma ametiau.

III

Mu daamid ja härrad.

Ma tean, et teil on palju teemasid, mis muret teevad ja kus lahendused on hetkel veel ebaselged. Lund tuleb koristada ja teid lahti hoida ka siis, kui selleks ette nähtud raha on otsakorral või juba ära kulunud.

Koolikorralduse mõistlik ümbertegemine gümnaasiumiõppe tasemel on uude seadusesse sisse kirjutatud, kuid omavalitsustes ja maakondades veel lõpuni otsustamata. Ka selle tööga ei kannata oodata.

Kõik see on meie kaaskodanikele väga oluline. Ja mulle tundub, et nad sageli ei tea ja neid ka ei huvita see, kes täpselt mingi töö eest vastutab ja kes mida korraldab. Nad ei peagi seda teadma. Ja nad ei saagi seda teada, kui tee on lahti aetud ja lapsele on kõikjal Eestis tagatud nüüdisaegne hea keskharidus.

Et see nii oleks, peab riigi ja kohaliku võimu töö klappima. Kui see ei klapi, siis inimesed lahkuvad. Maalt linna ja linnast välismaale. Sinna, kus rahva põhivajadustega osatakse tegelda. Sinna, kus eri tasandi võimude koostöö toimib.

Usun siiralt, et ka Eesti on selline riik, kus kodanikud saavad olulistele küsimustele mõistlikke vastuseid. Jõudu selleks meile kõigile ja head mõttevahetust.

Economist: ammu tegemist vajav haldusreform on Eestis ikka ootel

Majandusajakiri The Economist kirjutab, et pärast Euroopa Liiduga liitumist uuendused tahaplaanile jätnud Balti riigid peavad nüüd globaalse majanduslanguse tingimustes hakkama reformide osas kaotatud aega tagasi tegema. Muuhulgas tõstab Economist esile, et Eestis toppab endiselt kohalike omavalitsuste reform, mis oleks tulnud juba ammu läbi viia.

Having soft-pedalled reform after joining the European Union, the Baltics now have to make up for lost time, in a climate where they are perilously exposed to the global downturn.
…
But overdue reforms such as simplifying local government in Estonia are still on hold.

The Economist: Still afloat in the Baltic, just
Apr 8th 2009

Meedialingid 25.03.2009

Eesti Kirik, arvamus, Siim Kiisler, regionaalminister Vallamaja ei ole pühamu ehk koguduse, kogukonna ja omavalitsuse rollidest

Eelmises Eesti Kirikus oli kena kaart omaaegsetest kihelkondadest, mille piiridega arvestamise üle haldusreformi ettevalmistamise käigus on korduvalt arutletud. Samas oli ka endise Viimsi vallavanema artikkel, milles kõrvutatakse vallamaja kirikuga. See ei ole kuigi arukas kõrvutus. Kirikukihelkonnad kujunesid ajalooliselt kirikute ja kalmistute kui pühaduse väärtuste kandjate ümber. Kohalik omavalitsus loodi valitsemise vahendina ning peab muutuma üha enam teenuste osutajaks.

Pärnu Postimees, arvamus, Jaanus Männik , Are vallavanem Rahvaliidu aseesimees  Kas me suudame kriisiajal mõistlikult toimida?

Hando Runnel kirjutas hiljuti Postimehes: “Meie uue riigi põhiprobleem ja põhikonflikt on selles, mis on tähtsam, kas inimene koos oma tööga või raha … Kui majandusliku kokkuhoiu eesmärgil võtame inimestelt ära nende vallad, nende kodud, teeme algkooli aritmeetika tasemel regionaalreformi, hävitame enne olnu, liidame nad uuteks üksusteks – siis mis see on? Ma unistan, et Eestis leiduks jõud, kes võtaks selle kava ja heidaks mitte prügikasti, vaid … okupatsioonide muuseumi.”
Maailmamajanduse kriisiga on Eestisse jõudnud ränk majanduslangus, raskeim pärast 1990. aastate alguse okupatsioonireþiimi kokkuvarisemist ja taasiseseisvumist.

Tundub siiski, et oleme riigi taastamise rasked ja tavakodanikule ülekohtused aastad 1990-1994 kiiresti unustanud. Milleni praegu langeme, kas 1994., 1999. või 2007. aasta tasemele? Kas meie SKT langeb 70 protsendilt Euroopa Liidu keskmisest 50 või 30 protsendini? Kui suureks kasvab tööpuudus, kas töötutele jätkub abiraha, haiglatel raviraha ja pensionikassal pensionideks? Kas ja kui palju valdu ja linnu pankrotistub, millal pöördub majandus uuesti tõusule? Kõike seda pole praegu võimalik usutavalt ennustada.

Võrumaa Teataja, juhtkiri  Tulevane volikogu on kohalik vaid vormilt 

Omavalitsuste sundliitmise kava on juba üsna palju segadust tekitanud ja võib oluliselt mõjutada valimisaktiivsust eelseisvatel kohalikel valimistel.

Haldusreformi temaatikat pikkade aastate jooksul käsitledes on ametnikud tõenäoliselt läbi hekseldanud selle kõikvõimalikud variandid ja raske on kellelgi ses vallas midagi uut välja pakkuda. Siiski on igaühel mängus omad huvid ja reformi ühesest arusaamisest on asi kaugel.

Võrumaa Teataja, kommentaar, Vaiko Tigane, Võru linnakodanik Haldusreformiga seotud hirmudest ja ootustest 

Meedialingid 24.03.2009

Regionaalminister Siim Kiisler Foto: Postimees/Scanpix

Postimees Online, uudis, Hanneli Rudi  Reform nõuab Kiislerilt külanõukogudeplaani asemel uut kava

Reformierakond soovib haldusreformi eesmärgi selget sõnastamist ja nõuab uut haldusreformi kava, mis sobiks

Eesti-sugusele väikeriigile.
Reformierakonna sõnul tunnustavad nad regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri püüdu halduskorralduse osas midagi ette võtta, kuid peavad ministri rajoonide-külanõukogude plaani täiesti ebaõnnestunuks, teatas erakonna pressiesindaja.

Meedialingid 21.03.2009

Võrumaa Teataja, kommentaar, Peeter Sibul, Meremäe vallavanem Kas haldusreform, majanduskriisi aegsed isiklikud huvid või lähenevad valimised

On väga kahetsusväärne, et haldusreformi vajaduse ilmestamiseks tõi Võru maavanem Ülo Tulik („Ülo Tulik: haldusreform on möödapääsmatu”, 17. märtsi VT) negatiivse näitena Meremäe vallas läbi viidud ehitustööde riigihanke, mis on tunnis­tatud edukaks ning tehtud seadusest lähtudes.

Võrumaa Teataja, kommentaar, Ülo Tulik, Võru maavanem  Raha otstarbekas kasutamine algab läbipaistvusest

Leian, et on igati tänuväärt, et Meremäe vallavalitsus selgitab ajalehe vahendusel kõnesoleva riigihanke menetlemise asjaolusid. Minu kui maavanema väljaütlemine Meremäe vallavalitsuses toimunud riigihanke menetluse kohta, ei ole ajendatud ainult hankemenetluse läbiviimisest, vaid ennekõike kohalike inimeste murest, tööga hõivatuse küsimusest tänastes majandustingimustes meie maakonnas, sh Meremäe vallas ja mitte ainult.

Võrumaa Teataja,kommentaar,  Kalvi Kõva, riigikogu liige SDE  Seadusemäelt Võrumaale, 13.

No mis oleks veel aktuaalsem ja kõigi meeli erutavam kui lugu haldusreformist. Kuvand, et omavalitsuste arvu vähendamine ­lahendab meie riigi kõik tänased probleemid, on laialt levinud. Seda loetakse nii söögi alla kui söögi peale. Selge on see, et taasiseseisvumise aastatel meid teeninud halduskorraldus vajab muutmist. Tõde peitub selles, et omavalitsustele pandud ülesanded ja ootused on aastate jooksul kasvanud. Ja olemegi jõudnud aega, mil Eesti vajab kõikehõlmavat haldusreformi nagu hapnikku.

 

Nädaline, arvamus, Margus Lattik, kirjanik  Väike, aga oma: Identiteet ja haldusreform

Majanduslangus, mis paneb riigivõimu uurima, kust kulusid kokku hoida, on toonud uuesti päevakorrale ka riigi haldusreformi teema. Reformi pooldajate argumendid näivad esmapilgul head: teema on aktuaalne olnud juba pikemat aega ning vajadus reformi järele on reaalne ja kasvav. Ometigi saadab reformikava kummalisel kombel tunne tormakusest, mida eelkõige võimendab asjaolu, et kava esitlus jätab sellest mulje kui ainuvõimalikust lahendusest, st justkui saakski praeguse enam kui kahesaja valla asemele luua vaid kakskümmend uut omavalitsusorganit.

Pärnu Postimees, kommentaar,Väino Linde, riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Reformierakond Veel kord valdade liitmisest

Iseenesest on igati tervitatav, et regionaalminister Siim Kiisler pärast aastast vaikselt ametis olemist otsustas äkitselt välja tulla haldusreformi kavaga. Valvsaks teeb ainult siinjuures asjaolu, et tema väljakäidud ideel moodustada Eestis 15 valda ja jätta iseseisvana alles vaid viis suuremat linna on juba esmasel pealevaatamisel eelkõige läbimõtlematuse ja tavalise poliitilise propaganda märgid juures.
On vaieldamatult tõsi, et 227 omavalitsust on Eesti jaoks liiast. Kuid asi pole eelkõige nende arvus, vaid selles, kuidas nad oma ülesannetega hakkama saavad.

Meedialingid 20.03.2009

Põhjarannik, intervjuu Siim Kiisleriga, Erik Gamzejev Haldusreformi eest pole kuhugi joosta

Kuigi regionaalminister Siim Valmar Kiisleril ei õnnestunud oma kiirele ja radikaalsele haldusreformile koalitsioonipartneritelt toetust leida, loodab ta siiski, et on suutnud jää liikuma panna.

 

Põhjarannik, juhtkiri Kehv aeg paneb tegutsema

Regionaalminister Siim Valmar Kiisler oli sel nädalal tuuril maakonnalehtedes, kus ta püüdis selgitada tema poolt väljakäidud haldusreformi häid külgi.

 

Virumaa Teataja, juhtkiri Reformipelglik reformierakond

Nüüd võime enam-vähem kindlad olla, et lahkarvamuste poolest tuntud praegune valitsuskoalitsioon ei suuda pikalt oodatud haldusreformi sellel aastal teoks teha.
Kindlasti leidub neid, kes plaksutavad reformi venitamise peale käsi, teine osa aga võtab seda valulisemalt.

Kui aasta tagasi regionaalministri koha vastu võtnud Isamaa ja Respublica Liidu poliitik Siim-Valmar Kiisler mõne nädala eest uue kava lauale pani, tundus see paljudele ootamatult radikaalne, teised nimetasid seda aga juba rajoonide ajal läbiproovitud variandiks. Kolmas osa arvas, et olgu või niisugune, peaasi on, et midagi tehakse.

 

 

Kohalike omavalitsuste suurus ja haldusreformid: pilk Eestist välja

Kadri Teller-Sepp, siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakond

Eestis on haldusreformi kontekstis ajakohane ka kohalike omavalitsuste suurus. Kindlasti tekib küsimus, kui eriline on Eesti seis, kas sellised probleemid ja arutelud toimuvad ka mujal?

Võrdlus: keskmine elanike arv omavalitsustes

Omavalitsuste rahvaarv vaheldub tugevalt meie naabrite juures. Teiste riikide haldusreformide tulemusena on elanike arv ühes omavalitsuses pea alati suurenenud.

Soome reformi puhul näiteks ei ole lubatud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuseid osutada omavalitsustel või omavalitsuste ühendustel, mille territooriumil elab alla 20 000 elaniku.

Läti puhul näitavad graafikud olukorda pärast haldusreformi jõustumist. Uued volikogud valitakse Lätis 7. juunil koos Europarlamendi valimistega 7. juunil.

KOV-üksuste arv Lätis on graafikul antud detsembri kava põhjal, mille järgi oleks pidanud seal alles jääma 112 omavalitsust, tegelikkuses otsustas Seim aga luua 118 uut omavalitsust.

Soome puhul on lähtutud reformijärgsest rahvaarvust ühes omavalitsuses.

Meedialingid 19.03.2009

Eesti Ekspressi illustratsioon, Heiki Ernits, Lembitu piire tähistams

Eesti Ekspress, Valter Lang, Tartu ülikooli arheoloogiaprofessor Kui haldusreformi teostaks Lembitu

Milline oleks Eesti, kui praegu kehtiks 13. sajandi haku haldusjaotus?

Saabuv haldusreform pole Eestis esimene ega jää ka viimaseks. Tulevikku me ette ei näe, kuid minevikust võiksime õppida. Eeskätt muinasajast, mille lõpu haldusjaotus oli üdini oma, aastasadade jooksul loomulikul teel välja kujunenud. See arvestas looduslikke olusid, eriti põllumajandusmaade paiknemist, soodsaid sadamakohti ja ühendusteid. Siin olid omad võimukeskused, taga- ja ääremaad. Mis võiks olla loomulikum ühe äsja iseseisvunud rahva jaoks, kui ära pühkida kõik võõras ja naasta oma juurte juurde.
Muidugi on vahepealsed 800 aastat teinud oma töö, sünnitanud linnu, külasid ja rajasid, mida siin varem polnud. Aga me ei pea ka täna juuksekarva lõhki ajama ning iga viimase kui maalapi juures kunagist õigust nõudma. Pealegi leidus juba ka tollal liiga pisikesi ja elujõuetuid moodustisi, nagu mõned Läänemaa provintsid ja näiteks Pudiviru, mille nimigi näitab, et oleks mõttetu seda uuesti elustada. Aga oma põhijoontes oleks Lembitu-aegne haldusjaotus täiesti taastatav. /…

Loe edasi Ekspressist! http://www.ekspress.ee/2009/03/20/varia/40486-kui-haldusreformi-teostaks-lembitu

Eesti Päevaleht, uudis, Mirko Ojakivi Reformierakond tõmbas pidurit haldusreformile

Kiisler sai haldus­reformi ettepanekule Reformi­erakonnalt ebamäärase vastuse

Reformierakond sunnib regionaalminister Siim Kiislerit välja käima uusi lahendusi haldusreformiks, sest teatas eile, et partei küll toetab haldusreformi kiiret elluviimist, kuid mõistlikud ümberkorraldused tuleb teoks teha hiljemalt 2013. aastaks.
 

Tartu Postimees, kommentaar, Märt Meesak ,Konguta vallavolikogu liige, IRL  Omavalitsused vajavad muudatusi nagu õhku

Kuigi meil on juba pikka aega räägitud majanduse jahtumisest ja avaliku sektori kulude kokkuhoiust, ei ole kokkuhoiu vajadus kõikjale jõudnud.

Valitsus on praegu sunnitud tegema raskeid otsuseid, et päästa, mis päästa annab, aga kohalikul tasandil ei taheta või ei suudeta enne valimisi muudatustega kaasa minna. Eriti just väiksemates omavalitsustes, mis niigi aina enam kaotavad majandusliku mõtte olla iseseisev.

Näiteks 1500 elanikuga omavalitsuses, mis niigi efektiivselt majandada ei suuda, pole olukorra tõsidusest aru saadud.

Tartu Postimees, kommentaar Vilja Kohler: krooniline haigus ägeneb jälle

Haldusreform on Eesti riigi krooniline haigus, mis ägeneb majanduslikult raskel ajal. Tuletage meelde selle sajandi algust, kus muudkui joonistati uusi maakondade kaarte, kuid joonistamiseks kõik jäigi. Raha hakkas tasapisi jälle liikuma ning enam polnud mõtet ka jaurata valdade liitmisest.
Mis siis nüüd imestada, kui inimesed seda teemat enam tõsiselt ei võta, kuigi seda arutatakse, peetakse nõu, sõidetakse kogu Eestist kokku, raisatakse inimeste aega ja raha. Tartumaa üks vallavanem tunnistas paar päeva tagasi, et tal on haldusreformist ükskõik.

Sakala, juhtkiri Sarvist ei haara

Reformierakonna juhtpoliitikud otsustasid üleeilsel arutelul, et erakond toetab haldusreformi elluviimist, kuid mitte enne tänavusi kohalikke valimisi. Selle asemel pakub peaministri partei tärminina välja 2013. aasta, mil on järgmised linna- ja vallavolikogude valimised.

Meie Maa, kommentaar, Peeter Vingissaar Jälle haldusreform

Käesoleva haldusreformikavaga kaasnesid lausa samal hetkel mitmete kõrgele seatute väljaütlemised taolise reformi hädavajalikkusest.

ERR uudisteportaal, uudis, Ingvar Bärenklau Tsahkna: Reformierakonna käitumine on väga kummaline

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) peasekretäri Margus Tsahkna sõnul on Reformierakond läinud üllataval kombel kõigi reformide pidurdamise teed, kartes ilmselt vastutuse võtmist.”Reformierakond ilmselt ei julge praegu vastu võtta põhimõttelisi otsuseid, mis aitaksid Eesti riigil edasi liikuda,” ütles Tsahkna ERR-i uudisteportaalile. “See, mis toimub, on äärmiselt kummaline.”

Meedialingid 18.03.2009

Eesti Päevaleht, JUHTKIRI: Haldusref… Kaua võib?

Ta­san­di­te ja liig­se kii­ru­se ar­gu­men­di ta­ha pu­ge­mi­ne po­le enam pä­dev ar­gu­ment. Eda­silükka­mis­e aeg on lä­bi. Kui Ees­ti arit­mee­ti­li­selt kesk­mi­ne oma­va­lit­sus on näi­teks Taa­ni kesk­mi­sest kümme kor­da väik­sem, siis tõen­dab see, et Ees­ti hal­dus­kor­ral­du­se pu­hul ei saa te­ha vaid sõnu. Sõnu lä­heb va­ja, kuid nei­le pea­vad järg­ne­ma ka­vad, täh­ta­jad ja lii­tu­mi­sed – ühel või tei­sel moel.

Postimees, arvamus, Kajar Kase: kahe kuhja vahel

Valitsusel on haldusreformiga nüüd ilmselt tõsi taga. Niipalju on regionaalminister Siim Kiisleri ja teiste otsustajate sõnavõttudest selge. Eelmisel nädalal rääkis Kiisler riigikogus asjast juba väga kindlates terminites.

Meedialingid 17.03.2009

Pärnu Postimees, uudis, Maavanem: Pärnumaale ei sobi ainult kaks omavalitsust

http://www.parnupostimees.ee/?id=94983

 Toomas Kivimägi: “Ma ei tea, mida arvavad vallad ja omavalitsusliit, aga Pärnumaa puhul olen ma ilmselgelt vastu kahele omavalitsusele. On kaks võimalust, kas on üks omavalitsus Pärnumaal või on neid kaheksa-üheksa-kümme.” Pealkirja ja intervjuu sisu kooskõla on võimalik lugejatel hinnata.

Järva Teataja, arvamus, Alari Kirt: Ühinemisest tõuseb tulu

http://www.jt.ee/?id=94949

Eelmisel aastal peaaegu samal ajal tegid kolme Järvamaa omavalitsuse juhid, nende hulgas ka mina, teistele maakonna omavalitsusjuhtidele ettepaneku arutleda ühise laua taga teemal «Järvamaa – üks omavalitsus».

Regionaalminister: etapiviisiline haldusreform oleks valulikum

Minister Siim Kiisleri On-Line intervjuu Virumaa Teatajas. Link: http://www.virumaateataja.ee/?id=94876

Mis on haldusreformi mõte lihtsustatult ja kokkuvõtvalt öeldes? Olen aru saanud, et maakonnad valdadeks tehes oleks ikkagi ju osavaldu vaja, pealegi on väljaütlemisi olnud, et niisugune reform tekitaks ka lisakulusid. Kas siis tegemine tegemise pärast?Eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse üksuste majanduslik toimetulek ja avalike teenuste ühtlane tase kogu Eesti territooriumil omavalitsuste tugevdamise ja kohaliku demokraatia arendamisega, luues sellega eeldused piirkonna tasakaalustatud arenguks.

 

Täpsemalt võite lugeda seaduse seletuskirjast, mille leiate siit: http://haldusreform2009.wordpress.com/